itspeablogi

Edasikandumisklausel on teiste sõnadega "Copyleft", mis kujunes tänu "Copyright´ile".  "Copyleft" litsentside kasutamisel annavad autorid ja autoriõiguste omanikud õiguse levitada originaalteose ja selle muudetud versioonide koopiaid. Tuletatud teose autorid on kohustatud selle uuesti levitama, säilitades samad õigused. Teisisõnu, "Copyleft" litsentsi kasutamine võimaldab teil luua tasuta teose. Tuletiseks võiks olla näiteks arvuti programm, mille tulevane modifitseerimine peab olema vaba. Kui mingi programmeerija tahab  parendama üleval mainitud programmi itte selleks, et raha saada, vaid selleks, ei programm areneks, aitab talle "Copyleft". Paljud litsensid sisaldavad "Copyleft´i" põhimõtteid. Näiteks GPL on tugeva  copyleft'iga litsents. Traditsiooniliselt on autorid piiranud oma teoste kopeerimise vabadust ja need piirangud kajastuvad autoriõiguse seadustes. Copylefti litsentsid loodi inimeste õiguste ja vabaduste laie

  Rick Falkvinge ja Christian Engströmi on pakunud enda raamatus   "The Case for Copyright Reform" kuus põhimõttet, mis aidaksid kaasa autoriõigustega seotud probleemide lahendamisele. Minu arvates antud lahendused on ülimõistlikud. Näteks " Free Non-Commercial Sharing" lahendus. Kui inimesed tunnevad, et nende õigusi piiratakse, siis kas või keegi üks mõtleb alati välja, kuidas seda õigust endale tagasi saada. See põhjustab mitte legaalseid tegevusi. Kui tavaline inimene tahab kodus filmi vaadata, ta leiab kust seda saad. Sama lugu ka muusikaga. Kui on vaja, inimene läheb netti ja leiab kuidas seda saaks tasuta saada. Kui me rääkime internetist antud põhimõtted annavad tavainimesele rohkem vabadust, kuid sellega minimaliseerivad mitte legaalseid tegevusi.

 Virginia Shea raamatust  " Netiquette "  neljas käsu ütleb: "   Austa teiste inimeste aega ja võrguühendust ". Nii see käsu, kui ka teised on elulised ning nende teadmine ja nendest arusaamine oleks kasuks kõikidele inimestele. Antud üte lugedes tekkis minul paar mõted ning ka enda kogemusest näide. Olen noor, kuid olles veel noorem kui praegu, oli mul üks sõbranna. Teda saab iseloomustada kui tegasihoidliku, heatahtliku tüdrukut. Ta ei osanud alate öelda "EI!", kui seda vaja oli. Üks päev kirjutas talle ühes sotsiaalmeediaportaalis poiss. Ta püüdis olla kena ja hooliv. Tüdruk hakkas teda usaldama. Aeg möödus ning poiss hakkas kirjutama talle päris tihti. Hiljem see "tihti" muutus sõnaks "koguaeg". Poisile ei meeldinud, kui tüdruk ei vastanud kohe praegu ja nende internetis suhtlemine muutus has become abusive . Kõik see suhtlemine lõppes tüdruku vaimsete probleemidega ja paanikahoodega. Ainult selle pärast, et üks kena ja hooliv poiss

Eesti riik on väike, kuid see ei ole seganud olla autoriteed IT valdkonnas. Eestis infoühiskonna areng käis ja käib suurete sammudega. Tavaline inimene saab enda kas või telefonist teha nii ostud, kui ka mõned tõsisemad asjad, näiteks riigiportaalides identsifitseerimine ja sisselogimine, mis märgatavalt säästab inimeste aega ning aitab teha asja lihtsamaks. Inimeste elu muutub paremaks. Infoühiskond on praegu päris kõrgel tasemel. Eesti kultuuripärand on salvestunud  digimaailma, mis aitab kaasa kultuuri levikule ning arengule. Vastuoluks on vaid see, et eesti keelt kõnelevaid inimesi on vähe ning digitaliseerumisega avanevad uued võimalused suhtlemiseks väljaspool riiki, mis toob kaasa seda, et tavainimene hakkab rohkem kasutada keelt, mis on terves maailmas arusaadav. Teiste kultuuride mõju on ka paratamatu infoühiskonna osa.  Minu arust kõige vähem realiseerunud visioonipunkt on kultuuripärand.